Monday, February 11, 2013

Suusapuhkus (mõned pildid)




Ma seisan paremal

aga mitte kauaks.





Mina ja hostema



Hostisa venna pere, kes oli ka kaasas







Esimest korda lifti minemas

Walchsee






kuidas iris hotellis aega sisustas.
Leidsin mingi video ka fotokast, kuidas Iris sõidab. Minust jäi kahjuks tegemata :(.

Suusapuhkus (jutt)

Mis Austria reis see on ilma suusatamiseta? Sellist mõistet polegi olemas. Igaljuhul, mina, kes on korra käinud Kuutsemäel suusalaenutusse raha jätmas, sai alla suusad ja päris mäe ning ülesande "sõida võimalikult vähe kukkudes alla". Peale kuut päeva mäel saan öelda mission accomplished.

Reis algas oma kohvri pööningult alla toomisega ja pakkimisega. Mu kaks kohvrit tunduvad nüüd niii vastikult väiksed, et ma küsin endalt paratamatult, kuidas ma neisse TERVE oma elu mahutada suutsin? Ja kuidas ma seda veel teist korda juunis teha suudan?

Meie (käisin reisil koos hostperega) mägi ja hotell olid Walchsee's, mis asub Põhja-Tiroolis, mis omakorda on noh...eestlasele öeldes mägedes. Teel Walchsee'sse sõitsime ka läbi Saksamaa ja tegime paar peatus tähtsamate vaatamisväärsuste juures. Jõudsime kohale õhtupoolikul. Mängisime lauatennist ja saime neljakäigulise õhtusöögi (seda hakkasime igal õhtul saama. Rootsi laua mõistet siin lõuna- ja õhtusöögi piirides ei tunta).

Kui me Walchsee'sse saabusime, oli maa roheline ja lund ainult mäetippudes. Üleöö saabus tuisk ja lund tuiskas kaks päeva järjestikku. Need olid ka minu suusaõppe esimesed päevad. Lisaks tuisule oli ka selline udu, et sa nägid enda ette max 5 meetrit. Seega päris lõbusad tingimused suusasõiduks.

Mulle armu kah ei antud- peale kahte korda beebikünkalt alla tulnud, kupatati mind tooli moodi lifit, et 15 meetri kõrgusel 10 minutit jalgu kõlgutada ja mäetippu jõuda. Ei ole lahe. Ei ole. Okei, viimaseks päevaks juba oli lahe, sest siis harjusin ma selle õhus rippumisega ära.

Teisel suusapäeval võeti mulle pere poolt eraviisiline suusaõpetaja. Rääkides stereotüüpidest...Suusaõpetaja nimi oli Hans ja ta joodeldas sõidu ajal. Ühesõnaga ehtne austerlane ka sai ära nähtud. Enne õppe algust palusid mu hostvanemad teda, et ta räägiks ilusat ja arusaadavat saksa keelt. Seda ta tegi umbes esimesed kaks minutit ja siis läks üle tirooli dialektile, millest on raske aru saada isegi kohalikel.

Ükspäev käisime ka Kitzbühelis, mis on Austria üks kallimaid ja tuntumaid suusapiirkondi. Suvel pidavat seal normaalne olema, sest hetkel seda küll ei olnud. Sain lugeda disainertite kotte, kingi ja jakke ning vaadata, kuidas 1000 euri suusajope eest on nagu igati normaalne hind. Aga see selleks. Nägin seal ka Eesti lippu lehvimas. Ja minu reaktsioon polnud mitte: "JEEE EEEESTI!" vaid: "Mis see lipp SIIN teeb?". Teel Kitzbühelist hotelli läksime läbi ka Irise lemmikkohvikust, kus müüakse hiiglama suuri tordiviile. Kohvik ja tegelikult ka terve ülejäänud Austria on ehitud karnevali auks. See kujutab enda maskeerimist ja seejärel purju joomist. Ja nii vahemikus jaanuari keskpaik kuni veebruari lõpp. Mina pole sellest karnevali mõttes aru saanud (mida nad tähistavad? miks? miks maskeerida?) ja vanemate vastus, et austerlased lihtsalt peavad koguaeg midagi tähistama ei teinud ka asja palju selgemaks. Ühesõnaga, jumalale tänu, et meil Eestis sellist lollust pole. Õnneks pole karneval väga oluline ka minu piirkonnas, seega jään sellest lainest enam-vähem puutumata.

Nädala lõpus oli ilm imeilus ja suusatamine tuli ka juba vabamalt. Istudes mäe otsas kohvikus ja juues teed, oli tunne lihtsalt super. See koht oli imeilus ja see moment kah võrratu.  Mina ja Iris olime hommikuti mäel kõige esimesed ja õhtuti tulime kõige viimasena ära. Vot nii lahe oli see suuskamine. Nüüd on aga vaheaeg läbi ja tuleb uuesti koolile pühenduda.