Aasta Euroopa südames: Oktoobri algus

Elu siin hakkab rutiini loksuma. Muudkui kool-kodu-kool. Igapäevaseid uusi avastusi jääb aina vähemaks ja need ei põhjusta enam sellist meeltesegadust, kui alguses. Lihtsalt mõni asi on teistmoodi ja kõik. Märkamatult on kätte jõudnud oktoober ja koos sellega on ka suvi otsa saanud. Ehk enne olid ilmad väga mõnusad soojad, nüüd on vähe jahedam ja nädalavahetusel(!) sadas nii palju, et õues käisin ainult korraks.

Kui teha kokkuvõte eelmisest nädalast, siis saab öelda, et see möödus suure saksa keele õppimise tähe all. Lugesin näiteks sellist maailmakirjandust, nagu seda on "Ühe äpardi päevik" või tuntud ka nime all "Gregi päevik" ja mingit lugu tiigritest. Nägin ka mitut saksa keelset filmi. Reedel käisin koos Irisega Viinis kinos, vaatamas filmi "Kampaania". Laupäeval oli meil perega filmiõhtu. Nägin lõpuks ära Sherlock Holmes'i ja mingi järjekordse kurva koerafilmi nimega Hachiko (kohutav igatsus oma koera järgi Eestis. Palun kallistage Benitat minu eest!). Ahaa, kuskil nädala keskel tutvusin Rafaela vanavanematega, kes pakkusid mulle Sacheri torti. Selle fenomenist mina aru ei saa- paras kuiv käkk oli :D. Pühapäeval tegin oma perele õiget kartulisalatit. Siin tuntakse kartulisalati nime all kartuliviilakaid sibulamarinaadis. Kui Eesti kartulisalat oli ära proovitud, sain teada, et siin on täpselt sama salat olemas, ainult nime all vorsti-majoneesi salat. Hästi Austria, hästi.

Edasist kirjutan tuginedes minu twitteri kasutajale (kalamälulise elu. Jumal olgu tänatud twitteri eest...Guugeldasin, et konkreetsem olla. Jack Dorsey, suured tänud!):

Ühel koolipäeval magasin sisse ja läksin hilisema rongiga. Vale rong oli. Natuke aega hiljem Hollabrunni jõudes, istusin valele bussile. Kui buss oma sõidu lõpetas, oli ta jõudnud Hollabrunnist paar kilomeetrit välja ja tagasi enam ei sõitnud. Kõndisin jala tagasi Hollabrunni südamesse ja sealt kooli. Kõige imelisem on see, et jõudsin ikkagi teiseks tunniks kooli.
Kuskil nädala lõpupoole olid mul Facebookis kõik uued kirjad saksa keeles. Minu emotsiooni on raske tagantjärgi kirjeldada. Iris nägi mu näoilmeid pealt. Iseloomustas sõnaga priceless.
Käisin tantsimas. Kas keegi on kunagi öelnud, kui raske tants on fokstrott?
Funfact: Siin lastakse kinodes filmi "Lotte ja kuukivi saladus".
Klassiõde hakkas lambist laulma Oh kuusepuud, selle eesti keelsete sõnadega. Seejärel pidin talle terve selle loo eesti keeles selgeks tegema. Täna hommikul ütles ta mulle, et oli nädalavahetusel kodus õppinud Püha ööd.
Sai korduvalt tallis käidud. Peas tekib pidevalt küsimus, millise artikliga viidata ruunatud hobusele(meessugu, kesksugu?)? Teisi ahvides olen leidnud enda jaoks sobiva räpparliku da. (muidu on saksa keeles die, der, das)
Vastavalt twitterile jõudsin kuskil nädala jooksul veel nautida šokolaadi.

Nüüd kus mõned minu mõtetest on avalikustatud, ütlen parem, et vaadake pilte. Kõik pildid on nädala-kahe vanused. Peaks vist uuesti fotoka välja otsima. Pildistama näiteks mulle pimedas südamerabandusi tekitavaid inimsuuruseid nukke mu kodukülas. (Reklaamiks tulevale kõrvitsafestivalile. Aga leian et, hernehirmutis motikakiivri ja vikatiga pole kuigi hea reklaam. Ega pole see hea vanainimeste südametele.)