Minu viimasest kirjutisest on liiga
palju aega möödas. Kõike, mis vahepeal juhtunud on, ma siia nii
või naa sisse kandma ei hakka, aga jälje jätan maha paari
postituse abiga.
Veebruari viimasel nädalal kolisin ma
koos oma hostperega. Kolimine võttis aega umbes kolm päeva,
käed-jalad olid koguaeg tööd täis. Abis oli ka kogu hostisapoolne
suguvõsa. Uus elukoht on vanast pisut suurem ja hubasem, aga üheks
suuuureks miinuseks on see, et uue kodu asukoht on muust elust pisut
kaugel. Ühesõnaga vabadus, mis mul oli rongiga Zellerndorfis
(Viini otsad) tekkinud, on käest ära võetud.
Aga selle puuduva liikumisvabaduse
kõrval on ainult plussid. Mulle tõesti meeldib uus elamine palju
paremini. Minul ja Irisel on nüüd jagamiseks palju suurem tuba,
nüüd on meil ka aed, köök on võrreldes vanaga hiiglaslik ja
üldse kuidagi kodusem tunne on. Ehk seetõttu, et ma olin tõesti
kogu selle ostmis-, remontimis-, kolimisprotsessiga kaasatud.
Elame nüüd rohkem külas sees. Enam
ei tule koertega jalutama minnes vaadata ainult põlde ja
„imeilusaid“ elektrimaste, vaid saab tõesti naabruskonnas
patseerida. Aga nagu väiksele külakogukonnale kohane, on kõik
väga-väga uudishimulikud. Kui ma 24.veebruaril esiaias ringi
kargasin ja Eesti lippu lehvitasin, teadsid kuidagi kõik TERVES
asulas, et mingi väljamaalane on kohale laekunud. Mind reedab
muidugi ka mu aktsent hommikul bussipeatuses juttu ajades. (muuseas,
ka kogu see protsess kodukandis sõprade leidmisega peab nüüd ju
uuesti algama. Vanad sõbrad eelmises külas on nüüd kauged. Ja
taaskord saan ma nautida küsimusi: „ Kas Eesti on piirkond
Venemaal? Kui palju viina sina oma lõunasöögi kõrvale jood? Kas
sa Staliniga kohtusid?“)
PS. Uus aadress on loomulikult teksti
kõrval paremas kastis, pealkirja all „kontakt“.
Kirjutage-joonistage mulle!
Paar klõpsu ka:
Paar klõpsu ka:
Minu ja Irise tuba. Irise voodi.
Minu nurk.
Kolimispäev
Sisenedes esimene vaade
Väljast tuleb veel kõpitseda
Kolimine
Pugejas lõpetab.
No comments:
Post a Comment