Peale vaheaega

Paluti kirjutada. Olen nii hea, et seda ma ka teen.

Uuesti algas kool pihta. Hommikul bussile kõndides oli väga naljakas, sest väljas ju kellakeeramise tõttu täitsa valge. Mõtlesin, et olen sisse maganud ja nüüd ei saagi kooli. Aga buss ikka ilmus kurvi tagant välja ja kooli mitte minemine polnud enam variant.

Vaheaja viimastel päevadel jõudsin käia klassiõe sünnipäeval, kus oli väga tore. Käisin ka perega teatris. Mitte küll päris teatris, aga hobi-teatris. Päris teater maksab siin umbes 80 eurot nägu, ning seega ei kuulu eriti igapäevaelu juurde. Selles teatris, kus käisime, esines ka minu hosttädi. Muuseas, sugulastest rääkides- tulles vahetusaastale ei mõtle, et saad perega kaasa ka igasugused hostonud, tädid, nõbud jne. Eriti minu pere puhul, kellele on perekond VÄGA olulisel kohal ning korra nädalas käiakse vanaema juures kohvi joomas ja teine vanaema tuleb korra nädalas terveks päevaks meile.

Viimase ja väärtusliku vaba päeva veetsime perega taaskord tallis. Ma võin korra nädalas sellega arvestada, et terve päev kulub tallile. See tähendab hommikul varakult üles tõusmist, talli sõitmist, tallitööde tegemist, vahest lõunatame seal(seekord tellisime talli näiteks pitsat :D), vahest kodus ja siis uuesti õhtuste hobuste söötmistega alustamist. Päev algab umbes kaheksa ajal ja leiab lõpu peale kuut. Kuna aga tallis ainult minu pere hobused pole, vaid veel umbes 10 inimese omad, siis on see ka õige koht suhtlemiseks ja keele harjutamiseks(kõik peale minu pere räägivad seal dialekti). Dialekt on minu suurim komistuskivi saksa keelest arusaamiseks hetkel. Saan aru sellest "tavalisest" saksa keelest, aga kui tuleb keegi, kes räägib julma Lõuna-Austria dialekti, siis võib arusaamise küll ära unustada.

Kooli kohta nii palju, et püüan aina enam kaasa teha. See reegel küll ei kehti iga tunni kohta. Füüsikast ja matemaatikast aru saamine jääb arvatavasti aasta teise poolde, sama ka dialekti rääkiva saksa keele õpetaja pihta. AGA geograafias, ajaloos, muusikas ja kunstiajaloos miskit ma juba mõikan. Asi mida üldse ei mõika ja on parajalt raske, on telefonikõned. Telefoniga rääkides on väga raske aru saada, millest jutt on- vahest on levi halb, lisaks ei saa näha teise poole kätega vehkimist, näoilmeid jne. Uskumatu, kui palju põhineb mu keelest aru saamine nägemisele.

Täna järjekordse arusaamatu matemaatika tunni ajal lugesin läbi oma  suvised Twitteri tweet'id. Palju oli twiite selle kohta, kui väga ma oma vahetusaastat ootan ja päevi loen. Hetkel sain selle peale ainult naerada ja mõelda, et ma tegelikult olengi siin ja elan seda, mis oli unistus nii pikaks ajaks. Mis siis nüüd edasi ja veel olulisem SIIN edasi?...

Vast sai ümmargust juttu küllaga aetud. Pilte täna pole.