Täna
on reede eestlased! Mis teil kavas on? Minul on kavas mägedemaal
Austrias kelgusõit ära proovida. Aga enne kui ma kelgutama lähen,
panen kirja, mis tegin eelmisel nädalavahetusel.
Mina
ja Iris saime aasta alguses hostvanemate käest
sünnipäevakingitusteks piletid jääshowle "Holiday on Ice".
Eelmisel reedel oligi siis aeg nii kaugel, et Viini Stadthalle'sse
sõita ja asi üle vaadata. Peale kooli jooksime koju, siis rongile.
Kah muidugi jooksime, sest olime hilinemas. Õnneks on rongijaama
poole jooks allamäge, aga siiski üle heinamaa silgates ja karjudes
"Rong tuleb! Ma kuulen! Jookse, sa lehm!" on asi
tsiviliseeritud prantsusepärasest hilinemisest kaugel.
Rongile
me aga jõudsime ja sellega ka otsapidi Viini, kus Stadthalle
leidmisega pidin tegelema mina- viimased neli ja pool kuud Austrias
elanu, selle asemel, kes siin terve elu elanud on. Üldse armastavad
nii Iris, Estefania, Thea ja kõik teised maakad GPS'i rolli mulle
anda ja eksimise korral saan ma küsimusi, et miks ma ei teata
ärritava naise häälega "tagasipööre kolmesaja meetri
pärast" või "ümberarvutamine". Varsti hakkab mu
ajutegevus kah juba google mapsi meenutama.
Stadthalle
me igaljuhul üles leidsime ja nägime oma ägedat show'd . Mis oli
tõesti äge. Motorattad, tuli, bikiinid ja tiigrid tantsid jää
peal ja tegid show'd. Peaaegu meenutaski see mulle tsirkust, ainult
ilma liivata, sest selle asemel oli jää. Ainuke negatiivne
kommentaar oli, et alguses käis kõva pauk ja kõik titad publikus
(keda oli tõenäoliselt tuhat) hakkasid sünkroonis nutma. Irisele
meeldis ka. Tema ainuke negatiivne kommentaar oli, et neli eurot
Fanta eest on nagu palju.
Aga
kuna me kaks oleme sellised peoloomad, siis koju me küll peale
etenduse lõppu ei sõitnud. Nein-nein-nein. Sõitsime parem vanaema
poole. Sellel oli põhjus ka, miks me sinna sõitsime- Iris palus
vanaema käest sünnipäevakingiks alt üles käivaid ruloosi (mitte
ülalt alla- see oleks liiga meinstriim). Kuna selliseid vigureid on
raske leida ka imedemaal Austrias, pidime me neid järgmisel päeval
kõik kolmekesi otsima minema. Muuseas, vanaema kodu türklaste
linnaosas pidin ka mina üles leidma. Fun fact: vanaema andis meile
kohe süüa (siin ka vanaemad söödavad nii nagu sõda tuleks)
suppi, milles olid pöidlasuurused oad sees. Ma pole varem nii suuri
ubasid näinud. Peale seda rääkis ta meile paarist illegaalsest
rahateenimise võimalusest ning läksime magama.
Hommikul
saime muidugi süüa ja siis hakkasime kõrgtehnoloogilisi ruloosid
otsima. Parim koht nende leidmiseks? IKEA. Minu jaoks oli see IKEA's
elu esimene kord. Seal on väga palju ilusaid dekoratiivpatju ja mul
oli juba tekkinud mustmiljon mõtet, kuidas neid Eesti koju saata,
kui Iris teatas, et ta mõtles ümber ja ta tahab tavalisi ruloosid.
Ümberpöörd ja Viini teise otsa kuskile mööblipoodi, kus meid
abistas väga armas Ukrainast pärit daam ruloode värvilahendusega.
Nüüd
ma räägin, kuidas minu hostvanaema bussiga sõidab. Buss sõidab
peatusesse sisse ja me sätime ennast ukse ette ootama, kuni sisse
saab minna. Uksed tulevad lahti ja kõik on juba sisse läinud, kui
vanaema mõtleb ringi ja jookseb Usain Bolti sammuga teise ukse
juurde. Irisel on sama veri ning ta paneb järele. Ainult aeglane
eestlane ei saa asjale pihta. Vahepeal lähevad uksed kinni ja buss
sõidab minema. Iris ja vanaema bussis, mina peatuses ilmutust
ootamas. Minust pikem ruloorull (roheline värv sai valitud) oli kah
veel õla peal. Olukord lahenes nii, et ma sõitsin järgmise bussiga
järgmisesse peatusesse, kus Iris ja vanaema mind ootasid ja
jalutasime ülejärgmise bussipeatuseni, kus me suutsime koos Irisega
oma ülienergilise vanaema ära kaotada (oli dünereid ostma läinud).
Peale
neid juhtumisi koju sõites vaatasin Alam-Austria lumevaba maastikku,
päikesepaistet ja viinamarjavälju ja mõtlesin, et siia vist talv
ei jõuagi kohale. Eksisin.
Ilusat
reedet sõbrad! Olge muhedad ja nautige -15 kraadist külma. Tehke
heategusi ka- mina näiteks päästsin kolmapäeval ühe hobuse elu.
No comments:
Post a Comment