Mulle meenus, et peaksin siia ka kirjutama, et Austrias vahetus ka aastanumber ära. Ja samasugune vaheaeg nagu Eestis, oli mul ka.
Mis siis oli teistmoodi siinsel aastavahetusel? Mina valasin esimest korda elus õnne, kõikidest raadiokanalitest lasti keskööl Doonau valssi, külma Eesti ilusat-uut-aastat-käesurumise asemel olid põsemusid, tehti tillukesi kingitusi. Aastavahetusel ronisime mäe otsa ja vaatasime ilutulestikke nii kodukandist kui ka siis juba Tšehhimaalt. (tšehhlased oskavad ilutulestikku teha!) No ühesõnaga peaaegu samasugune. Mina sain oma õnnetu sünnikuupäevaga 1.jaanuar ka sünnipäevaõnnitlusi ja pidutseda kohe kahe põhjuse üle.
Vaheaja teises pooles, peale sünnipäeva, jäin loomulikult haigeks. Istusin kolm päeva kodus ja mõtlesin, et peaks apteeki minema, kui ma ainult teaksin, kus apteek mu kodukülas on. Mõtlesin, et raiskaks siis aega ja vaataks saksa filme- ma ei osanud DVD-mängijat tööle panna. Nüüd olen neli kuud siin elanud ja ikka mõni koht veel longab. Nii ma siis vaatasin lakke ja lugesin ämblikke. Peale kahte tundi otsinguid, leidsin meepurgi ja sain meega teed ka juua.
Vaheaja lõpus jõudsin veel õe ja Theaga poodlemas käia- hinnad hilpudele on siin alede ajal päriselt allahinnatud. Kooli esimesel päeval oli mul, nagu arvatavasti ka kõikidel teistel õpilastel kogu maailmas, selline deja vu tunne oma koolitee peale- ma nagu tean seda kohta, aga nagu ei tea ka. Aga koolist välja astudes olin ma rõõmus- õues läheb aina valgemaks ja kevad tuleb. Ja eile sadanud lume peale pigistan ma lihtsalt silmad kinni! Naeran parem neidude üle, kes pluss viie kraadiga oma kõige paksumad joped selga panevad.
Ei oskagi seekord rohkem kirjutada. Loodetavasti teevad kõik koolis kõvasti tööd ja näevad vaeva, et jõulupekk ära kulutada.
No comments:
Post a Comment