Minul ja mu poisil sai viis kuud

Enne kui te midagi oletama hakkate, siis mu eluarmastuse rollis on mu vahetusaasta. Ja märge viis kuud täis tähendab ka samaaegselt ka seda, et pool vahetusaastast on möödas. Aeg on tõeliselt kiiresti läinud. On olnud oma mõõnamomendid, kuid üldjoontes on kõik tõeliselt super. Viimastel nädalatel olen ma ennast Österreichis väga koduselt tundnud ja eelmisel neljapäeval peale kohvitamist Ecuadoriga, sain ma aru, et ma hakkan juba tasapisi unustama, kuidas asjad Eestis käivad. Tähendab, oma lähedasi ma muidugi ei unusta ära, nii seniilne ma pole (veel), aga kui küsitakse umbes, et kuule, kuidas teil Eestis hinnad on, olen ma nagu, et eeee, *teemavahetus*. Kummalised austerlased tunduvad vähem kummalised ning nüüd Eesti uudiseid lugedes, pean ma paratamatult mõtlema, et mis neil eestlastel küll viga on? Siinsed maastikud on saanud koduseks ja kui ma hostisaga nädala eest läbi tasandikul asuva metsa sõitsin ja ta küsis, et noh, tekitab kodutunde, pidin ma vastama, et ma ei tea. Sest ma tõesti ei teadnud enam. Austria on mu kodu ju. Ja samamoodi on mu kodu ka Eesti. Pikk jutt lühidalt kokkuvõttes, peaks ütlema, et ma oleks vist oma kahe kodumaa tundega paras suutäis psühholoogiatudengitele.

Minu eelmine nädal oli parajalt tegus. Esmaspäeval käisin hambaarsti juures. Mu hambaarstiks oli pikka kasvu Rootsi hipi (loe uuesti, ma ei öelnud homo), kes remontis katki läinud traadi kahe minutiga ära. Eestis võttis viimane kord see sama protseduur kolmveerand tundi aega. Teisipäeval istusime koos väikeste sugulastega peale korraliku lumesõda ja mängisime lauamänge. Lihtsalt nunnumeeter laes. Mina andsin neile teed ja Eesti ema tehtud küpsiseid ning nemad õpetasid mulle tänutäheks saksa keelseid roppusi.  Kolmapäeval käisin ratsutamas. Neljapäeval sõitsime Irise ja hostemaga koos Horni. Autol tuli ainult üks tagauks lahti ja seega saime teha ka parajalt trenni, et sinna sisse pääseda. Reedel suutsin läbi linna peale kooli bussi peale silgates oma koduvõtmed ära kaotada. Perest polnud kedagi kodus ka. Seega sain oma tagumikku küljest külmetada (tervelt -5 kraadi) paar tundi ja koertega vahepeal ringi poolele Alam-Austriale peale teha.
Siis tuli nädalavahetus. Reede õhtul sai tüdrukutega väljas käidud ja hilisõhtuse rongiga koju sõites, sai üle elatud tunne, nagu oleks rong inimesest üle sõitnud. Vist ikka päris üle ei sõitnud, sest tundeks oli äkkseisak nii, et terve vagunitäis inimesi sai põrandale suud anda. Laupäeval jälle varakult üles, tallitööd ning peale seda Theaga tiirud Viinis maha kõnnitud ja kõvasti vaieldes, kui kõrge king võib olla ballile minnes. Pühapäevad, nagu olen ma juba korduvalt kirjutanud, on parajalt surnud päevad, otsustasin ma enda oma rohkem elustada sel nädalal. Alustuseks oli tunniajane hommikusöök kogu perega (Sakud, pange ennast valmis, seda me hakkame Eestis ka tegema!), peale seda sugulaste röövimise trett (laenutasin tulevaseks kooliballiks koti) siis sai jälle süüa. Pärastlõunal sai  mäesuusatamisele kaasa elatud ja peale seda remoti tehtud uues kodus. Õhtut lõpetas maailma ilusaim kook. Vaata alla. Koogi saamislugu oli selline, et vedasime Irisega kihla, et kumb meist tallitöödega enne valmis saab, küpsetab teisele koogi. Arvake ära, kumb võitis? Koogilt on puudu tegusõna on. Sest nii kurb kui see ka poleks, pole Cool minu perekonnanimi.