Ferien

Jube naljakas on ennast sundida kirjutama. Sundida, sest minu jaoks on praeguseks momendiks kirjutamisest kujunenud TÄIELIK ajude ragistamine, kuidas oma iseenda jaoks väga normaalset Austria-elu kirja panna. Või ehk on põhjuseks minu kalamälu? Jumal tänatud, et ma pühendunud kalendritäitja olen.

Räägin alustuseks ehk vaheajast. Vaheaeg oli kuupäevadest 23.märts-2.aprill. 23.märtsil oli Leti (Mehhiko vahetusõpilane) lahkumispidu Viinis. Mis kujunes võrldemisi kummaliseks lahkumispeoks, sest see, kellele pidu peati, ei saanud kohale tulla. Jagan teiega steene Mehhiko seebifilmist: tüdrukul on jalg kipsis. Komberab pooletunni kaugusele rongijaama, aga jääb kahjuks rongile hiljaks, et Viini sõita. Komberab tagasi koju, et siis kahe tunni pärast tagasi minna. Kuid kahe tunni pärast ütleb mehhiko tüdruku hostema, et ei lähe enam selle rongiga, sest see on viimane ja seetõttu liiga ohtlik. Mehhiklasel lööb veri keema ja läheb emaga pisarateni tülli. Püüab põgeneda, aga hostema jõuab ette ning paneb tüdruku tema tuppa luku taha. Nüüd tuleb kangelannal mõte (koos oma kipsis jalaga) aknast välja ronida. Tuba on teisel korrusel, ja enne hüpet tuleb hirm nahka. Siis helistatakse mulle, et Heliis, appi, ma ei saa tulla, tee midagi, issand jumal küll, appi. Siis saan kirjelduse sellest, kuidas ta parasjagu istub aknalaual ja kõlgutab jalgu väljapoole, kuid välja hüpata ta ei julge. Ütlen, et hull peast, muidugi ära hüppa koos oma kipsiga. Püüa probleem mõistlikult lahendada ja emale selgeks teha, et inimesed ootavad Viinis justnimelt TEDA. Noh, ilmselgelt pole mõistlikud lahendused tolle seltskonna tugevaim külg ning mehhiklanna jääb tuppa luku taha. Otsutame siis meie, et võtame ise selle viimase rongi (stiilis: mägi Muhamedi juurde). Kahjuks jääme ka meie seal Viinis rongile hiljaks ja nii saigi peetud lahkumispidu, ilma selleta, kes lahkuks. Aga me ei lasknud ennast sellest väiksest detailist härida ja lõbutsesime täiega.

Vaheajal oli plaanis sõit Semmeringi, Neusierdlersee ja et veel kultuursem väljapaista, pidime ka kunstiajaloolisesse muuseumisse minema. Hah, paljugi mis. Vaheaja esimesel esmaspäeval vaatas aknast vastu paks kiht lund ja Austria teede rookimise taseme juures olime järgmised kolm päeva väga kodused. Seejuures on väljend "väga kodused" pehmelt öeldud. Lõksus või pantvangis kõlaks paremini.

Ennäe imet- ühel päeval tuli sula peale (muidugi ainult selleks, et ülejärgmisel jälle lumi maha saaks tulla ja et munadepühad kujuneks lumepühadeks) ja siis käisime Irisega koos siiski Viinis ära.
Kunagi vaheajal käisime veel ka üheks päevaks Tšehhis, piiri äärsetes külades. Sõitsime seal kuskil betoonmajade rajoonis ringi ja selline ebameeldiv Annelinna deja vu tunne tuli peale. Aga see selleks. Väga naljakas oli seal poes käies oma vigast vene keelt prussida. Muidu oli Tšehhis käimine igati lahe, sest hoolimata 20 kilomeetri kaugusest Austrias, on tegu täitsa erineva maaga.

Hetkel lõpetan, vaatan, et sai juba niigi pisut liiga pikk tekst. Paar klõpsu viimastest nädalatest ka:

Lihavõtted olid. Koos uhkete söömingutega kõikide sugulaste pool. 

Käisime autot ostmas.

Mul on nüüd hobused kodus. Ja lumi oli ka. 

Koolis oleme puuris. 

Planking on liiga mainstream. Iris hakkas Hircher'ima (Austria mäesuusataja)

Funfact: ma pole vist maininud, et mul hostperes ka kanad on.